“Kui võtan jutuks biorütmid, hakkab enamik kolleege kätega vehkima ja kuulutab need kohe ebateaduseks. Tegelikult pole aga asi hoopiski nii. Biorütme uurivad tänapäeval paljude valdkondade teadlased ning ma ennustan, et nende tähtsust hakatakse järjest enam teadvustama,” väidab meditsiinipsühholoog Maria Teiverlaur.
Biorütme uurivad nii bioloogid, morfoloogid, füsioloogid, matemaatikud, füüsikud kui ka meedikud. Biorütmoloogias on juba välja kujunenud niisugused iseseisvad uurimisvaldkonnad nagu kronobioloogia, kronopatoloogia, kronoteraapia, kronofarmakoloogia ja kronoprofülaktika. Nüüdisajal ei räägita ainult kronobioloogia ja kronomeditsiini teoreetilistest saavutustest, vaid ka praktilisest kasust eeskätt kosmonautikas, töö organiseerimises, haiguste diagnostikas ja ravis.
Biorütmid on välja kujunenud evolutsiooni käigus ning väljenduvad eluavalduste rütmilises kordumises, mis on iseloomulik nii üheraksetele kui hulkraksetele organismidele. Inimese organismis võime eristada palju erinevaid rütme, nagu südame- ja hingamisrütm, menstruaaltsükkel ja mitmed muud.
Organismi elundkondade aktiivsus muutub ka kellaajati.
Näiteks endokrinoloogias on teada, et eeskätt ainevahetust korraldava neerupealise koore hormooni kortisooli tase veres on maksimaalne hommikupoole ööd, kasvuhormooni oma aga enne südaööd. Rinnapiima eritumist reguleeriv hormoon prolaktiin saavutab maksimaalse taseme veres kella 4 ja 24 paiku. Kronomeditsiin on avastanud, et ka näiteks hüpertooniatõve korral on häiritud vereringluse rütm. Kui tervetel inimestel öösel arteriaalne vererõhk langeb, siis näiteks maohaavanditega haigetel seda ei juhtu.
Muutusi organismi rütmides on juba ööpäeva lõikes hulganisti ja neid kõiki ei jõua üles lugeda. Kindlasti peab aga teadma tõde, et rütmiline aktiivsus tagab elunditele võimaluse puhata.
Täpsemalt määratledes on biorütm teatud kindla ajavahemiku järel tekkiv bioloogilise protsessi muutus, mille intensiivsus ja kiirus võivad olla erinevad.
Kui rütm muutub või kaob, tekib meie organismis kaos.
Biorütmide uurimine on andnud uusi võimalusi paljude tervisega seotud probleemide lahendamiseks nii teoreetilises kui ka praktilises meditsiinis. Mõningail andmeil on rohkem kui 30 % maailmas ilmuvast kronobioloogiaalasest kirjandusest pühendatud just terve ja haige inimese biorütmide analüüsimisele.
Märkimisväärne äge või krooniline desünkronoos võib ka omalt poolt kaasa tuua mitmesuguseid neurootilisi häireid – ärevust, depressiooni, isegi raskemaid psüühilisi hälbeid. Kuna stressi osatähtsus inimeste elus järjest suureneb ja bioloogiline rütm seda omalt poolt mõjutab, siis seda enam on vaja aja faktori mõju organismile põhjalikult uurida.
Rütme on igasuguseid
Igat organismi võime vaadelda kui ajalist organisatsiooni, mis kätkeb endas palju erinevaid bioloogilisi rütme. Need rütmid võivad olla väga erineva kestusega alates millisekundilise pikkusega rakusisestest protsessidest kuni kogu organismi haaravate tsükliteni, mille pikkus võib ulatuda mõne aastani. Kõige enam on teadlased tähelepanu pööranud sesoonsetele ja muidugi ööpäevarütmidele, mida nimetatakse mõnikord ka tsirkaadilisteks, milline nimetus tuleneb ladinakeelsetest sõnadest circa – ligikaudu ja dies – päev.
Viimastel aastatel on rohkesti käsitletud 24 tunni piiresse mahtuvaid biorütme, teiste hulgas unerütmi. Aastarütme, näiteks lindude rännet, sigimistsüklit, karvavahetust, on palju uuritud loomariigis.
Bioloogilise aja kontseptsiooni, mille Vladimir Vernadski arendas välja juba rohkem kui pool sajandit tagasi, on hiljem täiustatud ning uurimise alla on võetud organism koos väliskeskkonnaga.
Leitud on otsene side biorütmide ning ühelt poolt organismis eluks vajalike tingimuste püsivust reguleerivate homöostaasimehhanismide, teisalt aga adaptatsiooni- ehk kohanemisprotsesside vahel. Biorütme võib kasutada ka instrumendina uurimaks bioloogilist aega, mis sõltub tugevasti inimese vanusest, ainevahetusest ja selle kiirusest.
Organismi kronotüüp näitab ära organismi aktiivsusperioodi päevas ehk selle, kas inimene on “lõoke”, “tuvi” või “öökull”.
Märgatud on sedagi, et esineb kronobioloogilist labiilsust, mis tähendab, et kronotüüp on suhteline ja võib muutuda – “lõokesest” võib saada “öökull” ja vastupidi.
Ajalisi rütme leidub väga laialdaselt nii elus- kui eluta looduses. Teadlased on avastanud, et isegi valude puhul ilmnevad ajalised seaduspärasused. Näiteks algab enamik peavalusid ajavahemikus kella 10–18, seevastu migreeni-tüüpi peavaludel on kalduvus tekkida öösel, eriti hommikupoole ööd.
Mürki tasub võtta päeval!
Lausa praktiliselt tähtis oleks igaühel tunda oma kronoresistentsust, sest organismi vastupanuvõime sõltub kellaajast.
Kellaaeg mõjutab isegi niisugust asja nagu inimese vastupanuvõime keemilistele mõjutustele, sealhulgas mürkidele. Nii näiteks võib teatud kogus toksilist ainet osutuda eluohtlikuks, kui see on sisse võetud öösel, aga sama kogus sama ainet ei pruugi tuua kaasa surmaohtu, kui neelame selle alla hommikul või päeval.
Niisuguse nähtuse põhjus peitub asjaolus, et organismi reageering mitmesugustele ainetele oleneb neerupealiste koore aktiivsusest.
Kui areneb kronofarmakoloogia, siis avaneb meil tulevikus võimalus arvestada keha kronobioloogilisi seaduspärasusi ka ravimite tarvitamisel ning optimiseerida senisest märksa enam sissevõetavate ravimite koguseid.
Mida raskem haigus, seda suuremad rütmihäired
Nii nagu esineb häireid igas muuski valdkonnas, nõnda tuleb neid ette ka bioloogiliste rütmide puhul. Viimaseid mõjutab alati tugev ja pikaajaline stress, samuti psüühilise ja füüsilise tervise rikked. Kronomeditsiini üks põhilisi tõdesid ütleb, et mida raskem on haigus, seda enam häiruvad ka organismi rütmid.
Tänu arstiteaduse edusammudele on kadunud mõnedki rängad tõved, nagu rõuged, katk, pidalitõbi. Kuid seevastu on tekkinud mitmeid uusi hädasid-haigusi, mida ennem ei tuntud.
Viimaste aastakümnete farmaatsia hoogne areng on kaasa toonud ravimiallergiad, ilmunud on uus “katk” – aids, suurenenud tehis- ja siirdatud organitega kaasnevad probleemid, ning kindlasti ei saa märkimata jätta ka desünkronoosiga seonduvaid küsimusi.
Desünkronoose – patoloogilisi muutusi organismis, kus häiruvad inimese bioloogilised rütmid ning nende seos ja kooskõla väliskeskkonnaga – tekib nüüdisajal üha rohkem. Praegusel tehnika ajastul, mil peame sageli sõitma kaugele ja ületama mitmeid ajavööndeid, on desünkronoosi olemuse tundmine väga tähtis.
Üle ajavööndite
Inimesed, kellel on elus ette tulnud pikemaid sõite, teavad, et ajavööndi muutus toob endaga kaasa enesetunde halvenemise. Viimane on tingitud sellest, et inimese organism – tema biorütmid – ei jõua piisavalt kiiresti kohaneda uue ajareźiimiga. Tekib ebakõla organismi sisemiste bioloogiliste rütmide ja väliste ööpäevarütmide vahel, samuti häirub sisemiste rütmide omavaheline kooskõla. Desünkronoosi pikkus ja tugevus sõltub eelkõige sellest, mil määral ümbritsev keskkond muutub ehk siis mitu ajavööndit ületatakse, aga samuti sõltub see inimese tervislikust seisundist.
Kaugel reisil tekkinud desünkronoosi tulemusena häirub inimese vererõhk, kehatemperatuur, diurees, pulsi- ja hingamissagedus, muutub lihaste jõudlus ja isegi leukotsüütide ehk valgeliblede arv perifeerses veres. Tihtipeale muudab desünkronoos inimese kergesti ärrituvaks, ilmnevad une-, südametegevuse- ja seedehäired.
Uuringud näitavad, et 7–10 ajavööndi ületamisel taastub südame rütm alles 5.-ks, higieritus 8.-ks, kehatemperatuur 5. kuni 10.-ks päevaks või isegi hiljem.
Desünkronoos muudab ebatäpseks ka inimese ajataju, mis kergesti kohanevatel inimestel taastub 1-2 päeva jooksul, raskematel juhtudel võtab see aega 5-6 päeva.
Pikad, mitmeid ajavööndeid ületavad lennureisid põhjustavad häireid kõikides psüühilistes ja füsioloogilistes rütmides. Vana, reisieelne rütm ei ole uues keskkonnas adekvaatne, nii-öelda uue biorütmi kujunemine, mis vastaks kohalikule ööpäevarütmile, nõuab aga aega. Eriti vajalik on organismi kiire taastumine sportlastele.
Mõned autorid soovitasid 1930. aastatel desünkronoosi ületamiseks juba enne väljasõitu oma elurütm ümber kohandada selle maa ajarütmiga, kuhu sõidetakse. See õpetus osutus aga vääraks, kuna organismi sisemiste ehk biorütmide kujunemisel etendavad määravat rolli just välised rütmid, nagu ööpäev jt.
Tänapäeval bioloogiliste rütmide alased uuringud jätkuvad. Saadud tulemused rikastavad teooriat, kuid lubavad teha ka praktilisi järeldusi. Järgnevalt mõningaid soovitusi, mis aitavad reisidel kiiremini ületada desünkronoosi ja kohaneda uue ajavööndiga.
Viis nõuannet
1. Nädal enne ärasõitu püüdke mitte kinni pidada kindlast päevarezhiimist ehk siis varieerige söömise, töötamise ja magamaheitmise kellaaegu.
2. Sõidu ajal püüdke magada. Kõige paremini mõjub uni, mis tekib ilma rahusteid ja unerohtusid tarvitamata.
3. Reisi sihtpunkti jõudmisel lülituge kiiresti aktiivsesse tegevusse. Eriti positiivne toime on just füüsilisel koormusel.
4. Võimaluse korral planeerige sihtpunkti jõudmine õhtuks, ööseks või varahommikuks, et oleks võimalik veel magada.
5. Kohalikule ajareźiimile minge üle kohe, saabumise päevast alates.
Lisaks desünkronoosile avaldab inimese organismile kahtlemata nõrgestavat mõju ka uute kliimatingimustega kohanemine. Seepärast peavad sportlased vähemalt 5, aga kohati isegi kuni 10 päeva enne võistlust kohale sõitma, et harjuda uue ajavööndi ja ka kliimaga.
Turistina reisides või komandeeringusse minnes oleks aga samuti kasulik teada desünkronoosi olemust, et tuhandeid kilomeetreid kodust eemal olles kiiremini ja paremini kohaneda uue ümbritseva keskkonnaga ning elada sisse aega, mis reisi sihtpunkti saabumisel ei vasta organismi rütmidele.
Kronomeditsiiniga tegelejad on veendunud, et 21. sajandil muutub biorütmide uurimine veelgi aktuaalsemaks ning meditsiini täiustavad uued meetodid ja võimalused.
MARIA TEIVERLAUR (1955) on Akadeemia NORD kliinilise psühholoogia õppetooli juhataja, professor.
Horisont 4/2002
Maria Teiverlaur
