Rootsi sõjaarhiivi Eesti kindluste plaanid paistmas Google Earthil:

Dorpati linnamüür 1620. a, enne muldkindlustuste ehitamist. Siit on näha, et Kassitoome kohal oli auk juba enne seda, kui sealt bastionide jaoks mulda kaevama hakati. Paks kilpmüür toomkirikust läänes säilis plaanide järgi kogu Rootsi aja ja hävis alles Toomemäe veneaegsel kindlustamisel XVIII saj, kui kahe bastioni vaheline nõlv kaevati järsemaks ja toomkirik lõimiti kaitsevööndisse (selle vastu kuhjatud valli profiil on senini torniseintel näha, samuti Krause plaanil).

Revali kindluse uhke rootsiaegne projekt aastast 1690...

...ja tegelik olukord 1707 (st uhkest plaanist teostati uusehitisena ainult Skåne bastion; Ingeri bastion ja Rootsi kants valmisid samuti, aga need olid osaliselt olemas juba varem). NB! Praeguse Snelli tiigi äärsed kaks redaani (ja Patkuli kraav e Snelli tiik ise), Vabaduse väljaku alune „tenail” ning Inglise Kolledži võimla alt ja Estonia tagant leitud kaks Uut poolbastioni ehitati hiljem, XVIII saj., Vene võimu ajal. 

Allikas: http://folgita.blogspot.com/2010/03/l-1232-paev-kui-jaa-on-katnud-maa.html

Umbrohu ja kahjurite looduslik tõrje

Kasta hoolega ja rohi mõistlikult

Kui aias on palju kahjureid, tasub järele mõelda, mis neid sinna meelitab. Kui kasta taimi harva, koguneb ülemistesse lehtedesse rohkesti suhkrut ja sinna kogunevad lehetäid. Kui kastad oma aeda hoolega, on taimede suhkrusisaldus väiksem ja lehetäisid tuleb vähem.

Kui lähtud koduaias taimede heaolust, jäta ülestõmmatud umbrohtu vaovahedesse. Juurumbrohud tasub minema viia, aga üheaastased ja ka juurviljade pealsed las jääda samasse kõdunema ja väetiseks. Suvel, kui kartulivarred on kasvanud, võib köögiviljapealsed ja umbrohud kartulivagude vahele visata, samuti võib panna niidetud heina herneste vahele. See tegevus hoiab niiskust, väetab, ei lase umbrohul kasvada ja vihmaussidelgi on tööd.

Taim ei vaja, et ta ümber oleks must muld, seda on vaja inimestele ilumeeleleJ „Kui kultuurtaimel on kasvujõud sees, umbrohi teda ei lämmata,” kinnitab Pärnumaa KHK Voltveti koolituskeskuse aiandusõpetaja Erna Gross.

Umbrohu kasulikkusest

Ta räägib lähemalt ka umbrohtudest: “Kui me ei lase aeda mitte ühtegi taime, mille peal putukatele meeldib elada, polegi neil muud teha kui kultuurtaimede peale tulla. Me võtame putukate söögi ära, ütleme, et see on umbrohi. Aiaäärsed soovitatakse tegelikult jätta heinased või lillemuru alla, et putukatel oleks, kus elada.” Samas on näiteks kõrvenõges väga paljude kahjurputukate kasvataja-koguja taim. Seepärast, mida vähem leidub aia sees kõrvenõgest, seda vähem on ka kahjureid. Nõgesepealsed tasub maha lõigata ja teha eelpooltoodud viisil väetiseks-putukatõrjevahendiks.

Kasulik on teha segapeenraid, kus kõrvuti on taimed, mis teise kahjureid tõrjuvad:

·        Kapsa vahele panna saialille või sibulat

·        Porgandi vahele peiulille

·        Kurgi juurde külvata tilli

·        Maasika vahele sobib panna küüslauku

·        Kõrvitsa kõrvale uba

Hea on muude taimede vahel kasvatada tüümiani ja majoraani, ka koirohi ja leeskputk hoiavad kahjulikud putukad eemal.

Kaitseks lehetäide eest on kasulik kasvatada taimede, eriti rooside, kurkide ja tomatite vahel lavendlit. Võib panna lavendli kevadel potti ja seda vastavalt vajadusele aias ümber tõsta. Sügisel võib lavendli tagasi peenrale istutada.

Kasulikud putukad

Aias võiks olla üks viirpuu, mis meeldib väga kiilassilmale. Kiilassilm on väga kasulik putukas. Tema vastseid kutsutakse hellitavalt lehetäilõvideks, sest üks isend tarvitab oma vastseperioodi jooksul toiduks ca 600 lehetäid.

Veel tuleb teada, et lehetäisid kasvatavad sipelgad, aga hävitavad lepatriinud. Nii tasub lepatriinude aeda meelitamiseks neile sobivad pesakohad luua. “Võtke lillepott, pange sinna põhku või kuivanud heina ja asetage sobivasse kohta,” õpetab Erna Gross. “Kui lepatriinu sinna pesa ei tee, siis tõenäoliselt teeb kiilassilm, kes samuti lehetäisid hävitab.” Ka kõrkjad sobivad kiilassilma koduks, kui panna need kokkuseotud kimbuna puu alla või riputada võrasse.

Kiilassilm

Täitõrjevahendid

Kui täisid vähe, saab kahjuritega lehed niisama ära korjata ja visata lõkkesse või soolvette, aga mitte mingil juhul komposti.

Kui aga täid platsis ja lepatriinusid pole aega oodata, võib kasutada seebilahust. Vees lahustada tavalist majapidamisseepi või rohelist seepi ja selle lahusega puid-põõsaid pritsida. Lahusele võib lisada ka sortsu piiritust. Seebilahus ei pea olema kange, on oluline et see nakkuks taimega ja lehed tuleb väga korralikult üle uhada. Kuna tegu pole tugeva mürgiga, on alguses vaja taimi pritsida paar korda nädalas.

Kollane värv tõmbab putukaid ligi. Puude külge või kasvuhoonesse võib panna kollaseid liimipabereid, mille külge kahjurputukad kleepuvad. Seebilahusega kollase kausi võib asetada taimede vahele. Erna Grossi varasalvest: “Räägitakse, et kasvuhoonekarilastest saab lahti, kui panna vana kollane kampsun kasvuhoonesse ja see nädala pärast ära põletada.”

Kui tahate lehetäidest lahti saada, peate sipelgad aiast eemale peletama, sest sipelgad käivad lehetäisid lüpsmas ja kaitsevad neid vaenlaste eest. Kui teile ei meeldi putukate kallale mürkidega minna, võib kaevata sipelgapesa hästi sügavalt maast välja ja viia sinna, kuhu see sobib.

Looduslikud väetised

Kõik taimed, mida korjame enese tohterdamiseks, sobivad taimedelegi. Nii ei tasu ülejäänud ravimteesid ära visata, vaid kasta sellega oma toataimi. Samuti võib kohvipaksu taimedele puistata, ainult suhkrut ja koort ei tohi koos puruga olla.

Kõrvenõgese leotis sobib nii kahjurite tõrjeks ja köögiviljade väetamiseks. Selleks läheb vaja ämbrit ja vett. Panna ämber nõgeseid täis, suruda kinni ja valada vesi peale. Pole vahet, kas lasta ämbril varjus või päikese käes.

24 tunni pärast kurnata ja siis võib seda lahust kasutada lehetäide või muude kahjurite tõrjeks. Kui lasta leotisel seista nädala, siis selle väetiseveega kasta taimi. Pärast kurnamist läheb nõges kompostihunnikusse.

Võilill passib samuti nii väetiseks kui kahjuritõrjeks. “Tohutu biomass, kohutavalt hea kompost,” kiidab seda aiandusõpetaja. “Võilill on väga võimas taim, seda tasub ise süüa ja avanemata õienuppe panna muude taimede alla väetiseks või komposti.”

Rabarberi lehtedest tasub lehetäide tõrjeks sobivat tõmmist teha. Selleks tuleb lehti pool tundi keeta, jahutada, lisada rohelist seepi ja siis pritsida.

Looduslikest väetistest väärib veel kindlasti kiidusõnu kanakaka, mis sobib kõigile aiakultuuridele. Seda võib nii puistata mullale kui leotada kastmisvees. Siin peab peab aga arvestama, et see on väga võimas väetis, mida paljud taimed ei talu ja jäävad üleväetamisest kiratsema. Täpne väetamisnorm on tavaliselt pakendil kirjas, aga laias laastus tuleks võtta peotäis ruutmeetri kohta. Seemneid külvates teha sügavam vagu, raputada kanakaka sellesse, siis natuke mulda peale ja alles seejärel seeme külvata.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Pärnumaa KHK Voltveti koolituskeskuse aiandusõpetaja Erna Grossi õpetusi Pärnu Postimehes.

Inimkonna bioloogiline kell käivitus 2,5 miljardi aasta eest

Kõigi inimeste sees peitub bioloogiline kell, mis reguleerib päevarütme – selle puudulik talitlus võib põhjustada unehäireid ning äärmuslikematel juhtudel ka skisofreeniat. 

Vastav kell ei ole mitte ainult inimestes, vaid ka teistes organismides ning kellamehhanisme on mitu. Mitte ükski neist pole aga erinevates riikides teadaolevalt täpselt sama, vahendavad ERR teadusuudised.

Inglismaal asuva Cambridge'i ülikooli teadlane Akhilesh Reddy on koos kolleegidega aga ühe sellise avastanud.

Tegu on ensüümiga peroksüredoksiin, mis paistab olevat ühine pea kõigitel organismidel. Järelikult on see ka tekkinud äärmiselt kaua aega tagasi elusolendite ühistel esivanematel. Ensüüm aitab rakkudel vabaneda üliaktiivsest hapnikuvormist, mis ainevahetuses tekib.

Sõltuvalt sellest, kas molekul on enda külge hapniku sidunud või mitte, on see passiivses või aktiivses olekus. Reddyl õnnestus välja selgitada, et molekulide aktiivsus ja passsiivsus vahelduvad 24tunnise tsüklina - isegi juhul, kui olendit pidevalt valguse käes või pimeduses hoitakse.

Enamgi veel, mehhanism toimub täpselt samamoodi hulkraksetes, bakterites ja isegi arhedes.

Viimasest järeldub, et peroksüredoksiini kell tekkis juba igiammusel ajal. Geneetilist analüüsi rakendades jõuti järeldusele, et juba 2,5 miljardit aastat tagasi ehk samal ajal, kui Maa atmosfääri suures koguses hapnikku ilmus ning elusolendid sellega kohanema pidid.

Sel ajal pöörles Maa tänasest kiiremini ja ööpäev kestis vaid 11 tundi. Töörühma hinnangul oli siis ka peroksüredoksiini tsükkel sama pikk, ent on evolutsiooni käigus Maa ööpäeva suhtes kohandunud.

Allikas: Forte