Täis põis aitab vältida impulsiivseid otsuseid
29.03.11 | ERR teadus ja haridus. Vaim ja hing.
Toimetas Astra Kallasmaa
Milline lihtne võte aitaks vähendada rutakate ja pikas perspektiivis kahjulike otsuste tegemist? Hollandi teadlase Mirjam Tuki värske teadustöö viitab, et täis põie puhul rakendunud suurenenud kontroll oma kehaliste vajaduste üle mõjutab ka seda, milliseid valikuid inimesed teiste vajaduste rahuldamise osas langetavad. Tuk väidab oma artiklis, et mõtlemine ja füüsis mõjutavad teineteist ka siis, kui me sellest teadlikud ei ole. Alateadlik automaatne kontroll põie üle tugevdab üleüldist enesekontrolli, soodustades sel viisil tasakaalukamat käitumist.
Mirjam Tuk ja tema kolleegid Debra Trampe ja Luk Warlop kontrollisid hüpoteesi, et täis põis suurendab enesekontrolli, lihtsate eksperimentidega. Ühes eksperimendis jõi üks grupp vabatahtlike viis tassi vett (umbes 750 milliliitrit) ja teine grupp võttis igast tassist vaid lonksukese. Umbes neljakümne minuti pärast, ajal, kui põide jõudnud vesi hakkas seal tundma andma, pandi vabatahtlike enesekontroll proovile. Osalejad pidid langetama kaheksa otsust. Iga otsuse puhul pidid nad valima kas koheselt ja kiiresti saadava vähem kasuliku valiku või pikema perioodi vältel saadava rohkem kasu toova valiku vahel. Näiteks paluti neil valida, homme saadava 16 dollari või 35 päeva jooksul saadava 30 dollari vahel.
Eksperimendi tulemused näitasid, et täis põiega gruppi kuulunud inimesed valisid tõenäolisemalt pikema perioodi vältel saadava suurema kasu. "Näib, et täis põiega tehakse paremaid otsuseid," ütles Mirjam Tuk. Nii soovitab ta börsimaaklereil enne otsuste langetamist vett juua ning ostukeskustel, kus tahetakse soodustada impulsiivsete ostude sooritamist, paigutada võimalikult palju tualettruume poodide lähedusse.
Vaata veel: Inhibitory spillover: Increased urination urgency facilitates impulse control in unrelated domains (pdf)
Tuesday, March 29, 2011
Sunday, March 20, 2011
Saturday, March 19, 2011
Mehe viljakuse mõõt
Mis puutub mehe viljakusse, siis suurus on tõepoolest tähtis. Kuid mitte suguti ega munandite suurus!
Reutersi teatel tuleb mehe viljakuse teadasaamiseks mõõta vahemaad tema munandite alaosa ja päraku vahel.
Neil mehepoegadel, kellel see mõõt jääb alla 52 millimeetri, on seitse korda suurem risk olla vähese viljakusega kui neil, kellel see vahemaa on pikem.
Vähese viljakusega on mees, kelle seemnevedelikus on vähem kui 20 miljonit spermatosoidi milliliitri kohta. Varasemad uurimused on näidanud, et selliste näitajatega meestel on poole väiksemad šansid naist viljastada.
Uurimuses pole püütud leida vastust küsimusele, miks mõnel mehel päraku ja munandialuse vahemaa väiksem on. Aastatel 2005 ja 2008 avaldatud varasemad uurimused on püstitanud teesi, et põhjus võib olla ema rasedusaegses kokkupuutes ftalaadi-nimeliste kemikaalidega, mida kasutatakse parfüümides, šampoonides, seepides, plastkonteinerites, värvides ning mõningates pestitsiidides.
Reutersi teatel tuleb mehe viljakuse teadasaamiseks mõõta vahemaad tema munandite alaosa ja päraku vahel.
Neil mehepoegadel, kellel see mõõt jääb alla 52 millimeetri, on seitse korda suurem risk olla vähese viljakusega kui neil, kellel see vahemaa on pikem.
Vähese viljakusega on mees, kelle seemnevedelikus on vähem kui 20 miljonit spermatosoidi milliliitri kohta. Varasemad uurimused on näidanud, et selliste näitajatega meestel on poole väiksemad šansid naist viljastada.
Uurimuses pole püütud leida vastust küsimusele, miks mõnel mehel päraku ja munandialuse vahemaa väiksem on. Aastatel 2005 ja 2008 avaldatud varasemad uurimused on püstitanud teesi, et põhjus võib olla ema rasedusaegses kokkupuutes ftalaadi-nimeliste kemikaalidega, mida kasutatakse parfüümides, šampoonides, seepides, plastkonteinerites, värvides ning mõningates pestitsiidides.
Wednesday, March 16, 2011
Maavärinatest meie kandis
Soome nüüdne maavärin:
Põhja-Soomes Puolankas toimus ööl vastu teisipäeva, 15.märtsi 2011 kohalikke olusid arvestades tugev maavärin. Seismoloogiateenistus mõõtis Pirttijärve läänepoolses otsas 2,1 magnituudi.
Selliseid maavärinaid toimub Soomes aasta jooksul kõige rohkem paar korda, teatab YLE Kainuu.
„Näiteks eelmisel aastal registreeriti 34 maavärinat, millest vaid kaks olid üle kahe magnituudi,” ütles seismoloog Jari Kortström Helsingi ülikoolist.
Vaata ka:
http://www.helsinki.fi/geo/seismo/maanjaristykset/pohjoiseurooppa.html Põhja-Euroopa maavärinad
http://www.helsinki.fi/geo/seismo/maanjaristykset/suomi.html Soome maavärinad
http://www.seismo.helsinki.fi/bulletin/list/alert/current_map.html 16.märts 2011
Siit selgub, et paar korda aastas toimub Soomes tõesti ca 2-magnituudine maavärin ja peale selle suur hulk väiksemaid.
NB!
Richteri skaalaga mõõdetakse maavärina võimsust magnituudides
Mercalli skaalaga maavärina purustuste taset pallides
Tausta:
Eestis (ja ka Soomes) toimub tihti maavärinaid maapinna kerkimise/vajumise tõttu.
Jääajal oli maapind tihedalt kokku surutud, nüüd pind tõuseb siiani. Sellest ka maavärinad. Tegemist ei ole siiski laamadest tingutud värinatega. Seda õpetati meile juba põhikoolis.
Maavärinaid magnituudivahemikus 2.0-2.9 on igal aastal maailmas 1 300 000 (loe: miljon kolmsada tuhat). Sellise maavärina puhul vallandub energiat 3 000 000 000 (loe: kolm miljardit) korda vähem kui praeguse Jaapani maavärina puhul.
Väike võrdlus:
9 magnituudine maavärin on 10 miljonit korda tugevam kui 2 magnituudine.
2 magnituudist võib heal heal juhul tunda vaid maavärina epitsentris.
http://en.wikipedia.org/wiki/Richter_magnitude_scale - vaadake siit, mida tähendab 2,1 magnituuti.
Võrdluseks tuuakse tabelis, et vallanduv energia võrdub tavalise pommi energiaga II ilmasõjast.
Helsinkin Sanomat isegi ei kirjuta mingist maavärinast Soomes oma peamiste uudiste seas.
Isiklik kogemus internetiavarustest:
Olen 6 pallise maavärina üle elanud ja selle puhul hakkasid riiulid ja voodi värisema.
Seina tulid ka mõned üksikud praod aga midagi väga hullu küll ei olnud.
Eestis:
2005 aastal oli 3,8 magnituudiline maavärin.
70-ndate keskel Osmussaare lähedal enam kui 5 palline maavärin. Siis klaasid riiulis pisut värisesid.
Siin: http://www.postimees.ee/?id=403486 - Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor geoloog Erik Puura räägib, mis põhjustab maavärinaid, kuidas need tekivad ning mis Jaapanis täpselt juhtus. Samuti selgitab ta, mismoodi eelmise nädala Jaapani maavärina ja tsunami taustal hinnata tuumajaamade ohutust ja kas ka Eesti peab kartma tuumaõnnetust. Lõik sealt:
On öeldud, et maavärina tõttu nihkus Jaapan mitu meetrit…
Kusagil mainiti, et viis meetrit. Aga need arvud pole kõne väärt. Laamad liiguvad kogu aeg kaks kuni kaheksa sentimeetrit aastas. Saja aastaga on Euroopa ja Ameerika vahemaa pikenenud kaheksa meetrit.
Mida selle teadmisega peale hakata? Tõstame Londoni–New Yorgi lennupileti hinda, kuna vahemaa on pikem? Jaapanis toimus väike nõksak.
Põhja-Soomes Puolankas toimus ööl vastu teisipäeva, 15.märtsi 2011 kohalikke olusid arvestades tugev maavärin. Seismoloogiateenistus mõõtis Pirttijärve läänepoolses otsas 2,1 magnituudi.
Selliseid maavärinaid toimub Soomes aasta jooksul kõige rohkem paar korda, teatab YLE Kainuu.
„Näiteks eelmisel aastal registreeriti 34 maavärinat, millest vaid kaks olid üle kahe magnituudi,” ütles seismoloog Jari Kortström Helsingi ülikoolist.
Vaata ka:
http://www.helsinki.fi/geo/seismo/maanjaristykset/pohjoiseurooppa.html Põhja-Euroopa maavärinad
http://www.helsinki.fi/geo/seismo/maanjaristykset/suomi.html Soome maavärinad
http://www.seismo.helsinki.fi/bulletin/list/alert/current_map.html 16.märts 2011
Siit selgub, et paar korda aastas toimub Soomes tõesti ca 2-magnituudine maavärin ja peale selle suur hulk väiksemaid.
NB!
Richteri skaalaga mõõdetakse maavärina võimsust magnituudides
Mercalli skaalaga maavärina purustuste taset pallides
Tausta:
Eestis (ja ka Soomes) toimub tihti maavärinaid maapinna kerkimise/vajumise tõttu.
Jääajal oli maapind tihedalt kokku surutud, nüüd pind tõuseb siiani. Sellest ka maavärinad. Tegemist ei ole siiski laamadest tingutud värinatega. Seda õpetati meile juba põhikoolis.
Maavärinaid magnituudivahemikus 2.0-2.9 on igal aastal maailmas 1 300 000 (loe: miljon kolmsada tuhat). Sellise maavärina puhul vallandub energiat 3 000 000 000 (loe: kolm miljardit) korda vähem kui praeguse Jaapani maavärina puhul.
Väike võrdlus:
9 magnituudine maavärin on 10 miljonit korda tugevam kui 2 magnituudine.
2 magnituudist võib heal heal juhul tunda vaid maavärina epitsentris.
http://en.wikipedia.org/wiki/Richter_magnitude_scale - vaadake siit, mida tähendab 2,1 magnituuti.
Võrdluseks tuuakse tabelis, et vallanduv energia võrdub tavalise pommi energiaga II ilmasõjast.
Helsinkin Sanomat isegi ei kirjuta mingist maavärinast Soomes oma peamiste uudiste seas.
Isiklik kogemus internetiavarustest:
Olen 6 pallise maavärina üle elanud ja selle puhul hakkasid riiulid ja voodi värisema.
Seina tulid ka mõned üksikud praod aga midagi väga hullu küll ei olnud.
Eestis:
2005 aastal oli 3,8 magnituudiline maavärin.
70-ndate keskel Osmussaare lähedal enam kui 5 palline maavärin. Siis klaasid riiulis pisut värisesid.
Siin: http://www.postimees.ee/?id=403486 - Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor geoloog Erik Puura räägib, mis põhjustab maavärinaid, kuidas need tekivad ning mis Jaapanis täpselt juhtus. Samuti selgitab ta, mismoodi eelmise nädala Jaapani maavärina ja tsunami taustal hinnata tuumajaamade ohutust ja kas ka Eesti peab kartma tuumaõnnetust. Lõik sealt:
On öeldud, et maavärina tõttu nihkus Jaapan mitu meetrit…
Kusagil mainiti, et viis meetrit. Aga need arvud pole kõne väärt. Laamad liiguvad kogu aeg kaks kuni kaheksa sentimeetrit aastas. Saja aastaga on Euroopa ja Ameerika vahemaa pikenenud kaheksa meetrit.
Mida selle teadmisega peale hakata? Tõstame Londoni–New Yorgi lennupileti hinda, kuna vahemaa on pikem? Jaapanis toimus väike nõksak.
Maavärin nihutas Jaapanit neli meetrit
(15.03.2011 Postimees põhjal)
Asjatundjate sõnul liikus Jaapan maavärinas neli meetrit ida suunas.
Andmed põhinevad Jaapani alal paiknevatel ca 1200 GPS näitudel, kirjutab cnn.com.
Varem käidi välja, et Jaapani suurim saar Honshū nihkus 2,6 meetrit.
Seismoloogide kinnitusel oli väga tugeva maavärina järel midagi sellist oodata.
Möödunud reedese maavärina võimsuseks mõõdeti 8,9 magnituudi. Jaapani seismoloogiaameti arvates ulatus see aga üheksa magnituudini.
Maavärin nihutas Maa telge. Selle tõttu pöörleb Maa ümber oma telje kiiremini ning päev lühenes 1,8 mikrosekundi võrra.
Vt. fotot (Scanp) http://f.postimees.ee/f/2011/03/15/538190t41hc6c4.jpg
----
Kommentaariumist:
Geograaf: No need "asjatundjad" ei tea laamtektoonikast küll aabitsatõdesidki. Kumb ikka kumma põhjus oli? Pigem ikka nii, et laam (maakoore plokk), millel Jaapan asub, nihkus aja jooksul kogunenud pingete mõjul ida poole, mille tagajärjeks oli see ja palju eelmisi ja ka palju järgmisi maavärinaid. Maavärin, olgu ta kuitahes tugev, on liiga nõrguke selleks, et liigutada tuhandete kilomeetrite suurusi ja kilomeetrite paksusi maakoore osi. Maavärin on kõigest signaal sellest, et laamad liiguvad ja Maa elab.
Elevant müksas oma teel kella, kell hakkas helisema ... ajakirjanik tegi loo: Kellahelin andis elevandile tiivad! Come on!
Tik-tak: Maakera telje nihkumine pidavat olema nagu kellavärk, täpselt iga 12 500 aasta tagant ühes suunas miljoni aasta jooksul ja siis tagasi tee lähtesse samamoodi. Selline telje liikumine seletab ka jääaja teket ja uut soojenemist. Viimane, 12 500 aastat tagasi oli nähtavasti suur veeuputus ja Atlantise hukk. Noa lugu suurest veeuputusest on ka nähtavasti toimunud sellel ajal.
Asjatundjate sõnul liikus Jaapan maavärinas neli meetrit ida suunas.
Andmed põhinevad Jaapani alal paiknevatel ca 1200 GPS näitudel, kirjutab cnn.com.
Varem käidi välja, et Jaapani suurim saar Honshū nihkus 2,6 meetrit.
Seismoloogide kinnitusel oli väga tugeva maavärina järel midagi sellist oodata.
Möödunud reedese maavärina võimsuseks mõõdeti 8,9 magnituudi. Jaapani seismoloogiaameti arvates ulatus see aga üheksa magnituudini.
Maavärin nihutas Maa telge. Selle tõttu pöörleb Maa ümber oma telje kiiremini ning päev lühenes 1,8 mikrosekundi võrra.
Vt. fotot (Scanp) http://f.postimees.ee/f/2011/03/15/538190t41hc6c4.jpg
----
Kommentaariumist:
Geograaf: No need "asjatundjad" ei tea laamtektoonikast küll aabitsatõdesidki. Kumb ikka kumma põhjus oli? Pigem ikka nii, et laam (maakoore plokk), millel Jaapan asub, nihkus aja jooksul kogunenud pingete mõjul ida poole, mille tagajärjeks oli see ja palju eelmisi ja ka palju järgmisi maavärinaid. Maavärin, olgu ta kuitahes tugev, on liiga nõrguke selleks, et liigutada tuhandete kilomeetrite suurusi ja kilomeetrite paksusi maakoore osi. Maavärin on kõigest signaal sellest, et laamad liiguvad ja Maa elab.
Elevant müksas oma teel kella, kell hakkas helisema ... ajakirjanik tegi loo: Kellahelin andis elevandile tiivad! Come on!
Tik-tak: Maakera telje nihkumine pidavat olema nagu kellavärk, täpselt iga 12 500 aasta tagant ühes suunas miljoni aasta jooksul ja siis tagasi tee lähtesse samamoodi. Selline telje liikumine seletab ka jääaja teket ja uut soojenemist. Viimane, 12 500 aastat tagasi oli nähtavasti suur veeuputus ja Atlantise hukk. Noa lugu suurest veeuputusest on ka nähtavasti toimunud sellel ajal.
Saturday, March 12, 2011
Karja juhist
Blogist Maanteehunt
Valdur Lahtvee wrote: Vilunud loodusvaatlejana oled sa kindlasti märganud, et karja eest teeb tihtipeale otsuseid karja juht ja kari lihtsalt järgneb juhile.
Järgneb aga zooloogist professori kommentaar
Raivo Mänd, 28.10.2008, 9:45
Siinkohal pean ma paraku lugupeetud riigikogulasele vastu vaidlema.
Ülaltoodu on mütoloogiline kuvand, mida jah inimeste "liidrid" mõistetavatel põhjustel agarasti püüavad üldsusele promoda. Tegelikult ei saa vilunud loodusvaatlejad midagi sellist märgata, või kui arvavadki märkavat, siis tõlgendavad ilmselt ekslikult. Loomade sotsiaalse käitumise kaasaegsed uurimused viitavad sellele, et karja dominantidel ei ole harilikult midagi pistmist karja liikumiste ja otsuste vastuvõtmise koordineerimisega, vaid viimased sünnivad pigem konsensuslikult. See, kes parajasti juhtub olema loomakarja või parve eesotsas, kui kari kuhugi liikuma hakkab, on suuresti juhus, ja need "liidrid" vahetuvad tihti. Alles hiljuti tehtud suurepärased uuringud tuhandepealiste rändlinnuparvede liikmete käitumisest ohu korral demonstreerivad nt lausa vapustavalt filigraanset ja otstarbekat koordineeritust, kuid see sünnib nö iseorganiseerumise tõttu, mitte mingi liidri juhtimisel. Dominandid ja despoodid loomakarjades on need, kes teistest rohkem suudavad endale krabada ressursse (toitu, emaseid, sobivaid sigimispaiku jne), kas siis oma füüsilise tugevuse, intellekti, kavaluse vms tõttu. See, et sellised dominandid suht tihti juhtuvad paiknema kuhugi suunduva karja eesosas, tuleneb nende soovist esimesena loodetav saak krabada, mitte sellest, et just nemad teadsid, kuhu tuleb minna. Loe ka nt Slater, P.J.B. 1999. Essentials of Animal Behaviour. Cambridge University Press.
Barnard, C. 2004. Animal Behaviour: Mechanism, Development, Function and Evolution. Pearson Education Ltd.
Tervitades
Raivo Mänd
professor
Valdur Lahtvee wrote: Vilunud loodusvaatlejana oled sa kindlasti märganud, et karja eest teeb tihtipeale otsuseid karja juht ja kari lihtsalt järgneb juhile.
Järgneb aga zooloogist professori kommentaar
Raivo Mänd, 28.10.2008, 9:45
Siinkohal pean ma paraku lugupeetud riigikogulasele vastu vaidlema.
Ülaltoodu on mütoloogiline kuvand, mida jah inimeste "liidrid" mõistetavatel põhjustel agarasti püüavad üldsusele promoda. Tegelikult ei saa vilunud loodusvaatlejad midagi sellist märgata, või kui arvavadki märkavat, siis tõlgendavad ilmselt ekslikult. Loomade sotsiaalse käitumise kaasaegsed uurimused viitavad sellele, et karja dominantidel ei ole harilikult midagi pistmist karja liikumiste ja otsuste vastuvõtmise koordineerimisega, vaid viimased sünnivad pigem konsensuslikult. See, kes parajasti juhtub olema loomakarja või parve eesotsas, kui kari kuhugi liikuma hakkab, on suuresti juhus, ja need "liidrid" vahetuvad tihti. Alles hiljuti tehtud suurepärased uuringud tuhandepealiste rändlinnuparvede liikmete käitumisest ohu korral demonstreerivad nt lausa vapustavalt filigraanset ja otstarbekat koordineeritust, kuid see sünnib nö iseorganiseerumise tõttu, mitte mingi liidri juhtimisel. Dominandid ja despoodid loomakarjades on need, kes teistest rohkem suudavad endale krabada ressursse (toitu, emaseid, sobivaid sigimispaiku jne), kas siis oma füüsilise tugevuse, intellekti, kavaluse vms tõttu. See, et sellised dominandid suht tihti juhtuvad paiknema kuhugi suunduva karja eesosas, tuleneb nende soovist esimesena loodetav saak krabada, mitte sellest, et just nemad teadsid, kuhu tuleb minna. Loe ka nt Slater, P.J.B. 1999. Essentials of Animal Behaviour. Cambridge University Press.
Barnard, C. 2004. Animal Behaviour: Mechanism, Development, Function and Evolution. Pearson Education Ltd.
Tervitades
Raivo Mänd
professor
Thursday, March 10, 2011
Naised ja mehed
http://ignorabo.wordpress.com/2011/03/03/huvitav-teadus/
Viide naiste ja meeste erinevustele ja emadustestidele
Viide naiste ja meeste erinevustele ja emadustestidele
Monday, March 7, 2011
Une sügavust näitavad aju alfalained
Piret Pappel,
Novaator
Miks mõnikord äratab teki kahin või kella tiksumine, aga teisel hommikul ei kuule ka kõige lärmakamat äratust? Bostoni arstide uuringud näitavad, et une puhul mängivad olulist rolli aju alfalained.
Inimese ajutegevus muutub ööpäeva jooksul. Kui me ärkame, hakkavad närvirakud omavahel suhtlema lühikeste ja sagedaste puhangutena. Aju elektrilise aktiivsuse jälgimisel moodustuval elektroentsefalogrammil ehk EEG-l on siis näha kribulised jooned, mida nimetatakse alfalaineteks.
Magama jäädes muutub neuronite tegevus aeglasemaks ning EEG-l e tekivad selgemad teeta- ja deltalained. Neuroloogid on näidanud, et alfalained aitavad inimesel hakkama saada nägemise ja kuulmise kaudu saadavale infotulvaga. Inimene suudab ka unes reageerida tugevatele välisärritajatele – suitsulõhnale või politseiauto sireenile, kuid seni on arvatud, et aju alfa-aktiivsus kaob sügavas unes olles.
Uneuurijad Scott McKinney ja Jeffrey Ellenbogen Massachusettsi keskhaiglast kasutasid sellele küsimusele vastuse leidmiseks keerukat arvutiprogrammi, mis analüüsis ajuaktiivsuse mustreid.
Selgus, et alfalained on ka magava inimese ajus täiesti olemas, kuid need on summutatud teeta- ja deltalainete poolt samal kombel, kui lärmakas kõrtsimelu vaigistab üksikutest laudadest kostvad kõnelused.
Öiste alfalainete jälitamiseks värbasid uurijad 13 tervet inimest, kelle und jälgiti haigla unelaboris. Kui katseisikute EEG kinnitas, et nad on magama jäänud, häiriti nende und erinevat tüüpi müraga –valikus oli nii reaktiivlennuki mootorimüra kuni jäähallis triikiva masina hääl. Häirimist alustati nõrga müraga, mille tugevus oli ligikaudu 40 detsibelli – selline müratase valitseb tavalises koduses majapidamises. Seejärel keerati helitugevust aina juurde, kuni EEG-lt oli näha, et unes on toimunud katkestus.
"Kui une katkestamiseks on vaja tugevat heli, on inimene väga sügavas unefaasis, " selgitas McKinney. "Pindmise une korral häirivad inimest ka üsna vaiksed helid. " Kerges unes oleva inimese ajus on varjatud alfalained kõige tugevamad. Seega saab just alfalainete jälgimise abil ette ennustada, kui kergesti inimest äratada saab.
Tavapäraselt jaotatakse uni viieks erinevaks faasiks (neli mitte-REM-une staadiumit ning REM-uni), mis vahelduvad. Käesoleva uuringu tulemuste põhjal võib väita, et inimene ei pruugi nende klassikaliste faaside ajal sugugi sügavalt magada.
Ajakirjas PLoS ONE ilmunud uurimuse autorid loodavad, et nende töö aitab leida võimalusi unehäirete raviks. Näiteks võiks und jälgida väikese kaasaskantava EEG-aparaadi abil ning unerohtu võiks manustada vaid ärkamise ohu korral. McKinney sõnul on tänapäevased unerohud üsna algelised ning töötavad puuga-pähe põhimõttel. "Meie arvates peaks und reaalajas jälgima ning kasutama ravimeid ainult siis, kui vaja," lisas ta
Novaator
Miks mõnikord äratab teki kahin või kella tiksumine, aga teisel hommikul ei kuule ka kõige lärmakamat äratust? Bostoni arstide uuringud näitavad, et une puhul mängivad olulist rolli aju alfalained.
Inimese ajutegevus muutub ööpäeva jooksul. Kui me ärkame, hakkavad närvirakud omavahel suhtlema lühikeste ja sagedaste puhangutena. Aju elektrilise aktiivsuse jälgimisel moodustuval elektroentsefalogrammil ehk EEG-l on siis näha kribulised jooned, mida nimetatakse alfalaineteks.
Magama jäädes muutub neuronite tegevus aeglasemaks ning EEG-l e tekivad selgemad teeta- ja deltalained. Neuroloogid on näidanud, et alfalained aitavad inimesel hakkama saada nägemise ja kuulmise kaudu saadavale infotulvaga. Inimene suudab ka unes reageerida tugevatele välisärritajatele – suitsulõhnale või politseiauto sireenile, kuid seni on arvatud, et aju alfa-aktiivsus kaob sügavas unes olles.
Uneuurijad Scott McKinney ja Jeffrey Ellenbogen Massachusettsi keskhaiglast kasutasid sellele küsimusele vastuse leidmiseks keerukat arvutiprogrammi, mis analüüsis ajuaktiivsuse mustreid.
Selgus, et alfalained on ka magava inimese ajus täiesti olemas, kuid need on summutatud teeta- ja deltalainete poolt samal kombel, kui lärmakas kõrtsimelu vaigistab üksikutest laudadest kostvad kõnelused.
Öiste alfalainete jälitamiseks värbasid uurijad 13 tervet inimest, kelle und jälgiti haigla unelaboris. Kui katseisikute EEG kinnitas, et nad on magama jäänud, häiriti nende und erinevat tüüpi müraga –valikus oli nii reaktiivlennuki mootorimüra kuni jäähallis triikiva masina hääl. Häirimist alustati nõrga müraga, mille tugevus oli ligikaudu 40 detsibelli – selline müratase valitseb tavalises koduses majapidamises. Seejärel keerati helitugevust aina juurde, kuni EEG-lt oli näha, et unes on toimunud katkestus.
"Kui une katkestamiseks on vaja tugevat heli, on inimene väga sügavas unefaasis, " selgitas McKinney. "Pindmise une korral häirivad inimest ka üsna vaiksed helid. " Kerges unes oleva inimese ajus on varjatud alfalained kõige tugevamad. Seega saab just alfalainete jälgimise abil ette ennustada, kui kergesti inimest äratada saab.
Tavapäraselt jaotatakse uni viieks erinevaks faasiks (neli mitte-REM-une staadiumit ning REM-uni), mis vahelduvad. Käesoleva uuringu tulemuste põhjal võib väita, et inimene ei pruugi nende klassikaliste faaside ajal sugugi sügavalt magada.
Ajakirjas PLoS ONE ilmunud uurimuse autorid loodavad, et nende töö aitab leida võimalusi unehäirete raviks. Näiteks võiks und jälgida väikese kaasaskantava EEG-aparaadi abil ning unerohtu võiks manustada vaid ärkamise ohu korral. McKinney sõnul on tänapäevased unerohud üsna algelised ning töötavad puuga-pähe põhimõttel. "Meie arvates peaks und reaalajas jälgima ning kasutama ravimeid ainult siis, kui vaja," lisas ta
Raseduse katkemises on roll mõlemal vanemal
04.03.2011 13:53
Eve Tisler eve.tisler@ut.ee
Raseduste korduvate iseeneslike katkemiste põhjus võib peituda mitte ema, vaid ka isapoolses geneetikas, leidis TÜ geenitehnoloogia doktorant Liis Uusküla oma värskeimas uurimistöös.
Professor Maris Laane juhendamisel doktorantuuris õppiva Uusküla uurimisala hõlmab nii normaalsete raseduste uurimist kui ka raseduse komplikatsioonide põhjuste väljaselgitamist.
«Inimese reproduktsioon on tegelikult väga ebaefektiivne, meil on hästi läinud, et oleme säilinud,» nentis Uusküla ning lisab, et hinnanguliselt ainult üks kolmandik kõigist viljastatud munarakkudest areneb sündivaks lapseks. Suur osa rasedustest katkeb väga varajases staadiumis, enne kui naine on lapseootusest teadlik. Diagnoositud rasedustest katkeb umbes viisteist protsenti.
Oma viimase projekti raames tegeles Uusküla korduvate iseeneslike raseduse katkemistega seotud geneetiliste muutuste väljaselgitamisega.
Geeniteadlaste huviorbiidis on korduvad spontaanabordid seepärast, et nende põhjused ei ole enam seotud nii palju väliskeskkonnast tulenevatest teguritega, vaid suure tõenäosusega mängib rolli just geneetika.
«Ühekordne kliiniline raseduse katkemine ei ole meditsiinilises mõttes veel katastroof. Suure tõenäosusega õnnestub naisel järgmine rasedus edukalt lõpuni kanda. Kui aga järjestikku esineb mitu raseduse katkemist, siis suureneb katkemise risk oluliselt igal järgneval korral,» selgitas Uusküla.
Rasedusehormoon
Uusküla uuris perekondi, kes on üritanud mitu korda last saada, aga rasedus on iseeneslikult katkenud. Ema ja isa meditsiiniliste testide tulemused olid korras ning arstid ei osanud öelda, milles viga.
«Umbes pooltel spontaanabordi patsientidel ei ole meditsiinilistes testides kõrvalekaldeid. Samas on vanemad õnnetud ning soovivad saada informatsiooni, miks rasedus katkes,» rääkis Uusküla.
Vastuse leidmiseks keskendus ta koorion gonadotropiini hormooni (hCG) uurimisele. hCG ehk niinimetatud raseduse hormoon on ema veres leitav juba väga varajases raseduse staadiumis ning sama hormooni hulka mõõdavad ka kõik kodused rasedustestid. hCG on tähtis raseduse esimesel trimestril, kuna mängib olulist rolli embrüo implanteerumisel ehk emaka limaskesta külge kinnitumisel ning raseduse säilitamisel.
Seni on teada, et võrreldes normaalsete rasedustega on korduva spontaanabordi patsientidel hCG tase ema veres oluliselt madalam. Hoolimata põhjalikest uuringutest pole jõutud spontaanabordi ja hCG puudujäägi põhjuste väljaselgitamiseni.
Selleks, et põhjustele jälile saada, jälgis Uusküla hCG kodeerivate geenide epigeneetilist avaldumist. Eesmärgiks oli kindlaks määrata, kas ja kui suur roll on genoomsel imprintingul geeniekspressiooni vaigistamisel ning seega madala hCG taseme tekkimisel.
Epigeneetika on uus teadussuund, mis uurib DNA ahelast kõrgemal asuvaid päritavaid muutusi. Meie genoomis on kaks koopiat igast geenist, üks koopia on päritud emalt ja teine isalt ning enamasti avalduvad mõlemad koopiad võrdselt.
«Imprinditud geenide korral aga avaldub ainult ühelt kindlalt vanemalt päritud geenialleel. Teiselt vanemalt päritud alleel on alati vaigistatud epigeneetiliste mehhanismide poolt, kuid samal ajal DNA ahelas endas muutusi pole,» selgitas Uusküla.
Praegu on inimese genoomis teada umbes 70 sellist geeni ning suur osa neist on platsenta geenid.
Tähtis isa geen
Doktorant leidis seose korduva spontaanabordi esinemise ning ühe hCG-d kodeeriva geeni avaldumise epigeneetilise häire vahel ning kirjeldas seega ühte spontaanabordi tekke võimalikku põhjust. «Leidsin, et ühe olulise hCG hormooni kodeeriva geeni puhul avalduvad spontaanabordi patsientide platsentades ainult emalt päritud alleelid, samas normaalsetes platsentades avaldusid nii emalt kui ka isalt päritud alleelid. Lisaks oli teada, et ka hormooni tase nende emade veres oli oluliselt madalam, võrreldes normaalsete rasedustega.
Töö põhjal selgus, et uuritavate spontaanabordi patsientide platsentades oli isapoolse alleeli avaldumine epigeneetiliselt vaigistatud, mis näitas, et ema spontaanabordi tekkimisse panustab mingil määral ka isa. Kui isalt päritud geenialleel on vaigistatud, siis selle tulemusena langeb geeni koguprodukti hulk. Seetõttu ei saa enam moodustuda normaalseks raseduseks vajaminev hulk hCG hormooni, mis võibki viia raseduse katkemiseni.
“See on väga uudne ja huvitav aspekt, et on olemas isapoolne panus spontaanabordi tekkimisse” sõnas Uusküla. Kuigi praegu ei saa uurimistulemust veel patsientide diagnoosimisel kasutada, usub Uusküla, et igasugustest uutest teadmistest spontaanabordi uuringute vallas on palju abi. “Kuna tehnoloogia areneb tänapäeval väga kiiresti, siis ei ole võimalik ennustada, millised diagnostikavõimalused on kättesaadavad juba mõne aasta pärast,” on ta lootusrikas.
Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.
Eve Tisler eve.tisler@ut.ee
Raseduste korduvate iseeneslike katkemiste põhjus võib peituda mitte ema, vaid ka isapoolses geneetikas, leidis TÜ geenitehnoloogia doktorant Liis Uusküla oma värskeimas uurimistöös.
Professor Maris Laane juhendamisel doktorantuuris õppiva Uusküla uurimisala hõlmab nii normaalsete raseduste uurimist kui ka raseduse komplikatsioonide põhjuste väljaselgitamist.
«Inimese reproduktsioon on tegelikult väga ebaefektiivne, meil on hästi läinud, et oleme säilinud,» nentis Uusküla ning lisab, et hinnanguliselt ainult üks kolmandik kõigist viljastatud munarakkudest areneb sündivaks lapseks. Suur osa rasedustest katkeb väga varajases staadiumis, enne kui naine on lapseootusest teadlik. Diagnoositud rasedustest katkeb umbes viisteist protsenti.
Oma viimase projekti raames tegeles Uusküla korduvate iseeneslike raseduse katkemistega seotud geneetiliste muutuste väljaselgitamisega.
Geeniteadlaste huviorbiidis on korduvad spontaanabordid seepärast, et nende põhjused ei ole enam seotud nii palju väliskeskkonnast tulenevatest teguritega, vaid suure tõenäosusega mängib rolli just geneetika.
«Ühekordne kliiniline raseduse katkemine ei ole meditsiinilises mõttes veel katastroof. Suure tõenäosusega õnnestub naisel järgmine rasedus edukalt lõpuni kanda. Kui aga järjestikku esineb mitu raseduse katkemist, siis suureneb katkemise risk oluliselt igal järgneval korral,» selgitas Uusküla.
Rasedusehormoon
Uusküla uuris perekondi, kes on üritanud mitu korda last saada, aga rasedus on iseeneslikult katkenud. Ema ja isa meditsiiniliste testide tulemused olid korras ning arstid ei osanud öelda, milles viga.
«Umbes pooltel spontaanabordi patsientidel ei ole meditsiinilistes testides kõrvalekaldeid. Samas on vanemad õnnetud ning soovivad saada informatsiooni, miks rasedus katkes,» rääkis Uusküla.
Vastuse leidmiseks keskendus ta koorion gonadotropiini hormooni (hCG) uurimisele. hCG ehk niinimetatud raseduse hormoon on ema veres leitav juba väga varajases raseduse staadiumis ning sama hormooni hulka mõõdavad ka kõik kodused rasedustestid. hCG on tähtis raseduse esimesel trimestril, kuna mängib olulist rolli embrüo implanteerumisel ehk emaka limaskesta külge kinnitumisel ning raseduse säilitamisel.
Seni on teada, et võrreldes normaalsete rasedustega on korduva spontaanabordi patsientidel hCG tase ema veres oluliselt madalam. Hoolimata põhjalikest uuringutest pole jõutud spontaanabordi ja hCG puudujäägi põhjuste väljaselgitamiseni.
Selleks, et põhjustele jälile saada, jälgis Uusküla hCG kodeerivate geenide epigeneetilist avaldumist. Eesmärgiks oli kindlaks määrata, kas ja kui suur roll on genoomsel imprintingul geeniekspressiooni vaigistamisel ning seega madala hCG taseme tekkimisel.
Epigeneetika on uus teadussuund, mis uurib DNA ahelast kõrgemal asuvaid päritavaid muutusi. Meie genoomis on kaks koopiat igast geenist, üks koopia on päritud emalt ja teine isalt ning enamasti avalduvad mõlemad koopiad võrdselt.
«Imprinditud geenide korral aga avaldub ainult ühelt kindlalt vanemalt päritud geenialleel. Teiselt vanemalt päritud alleel on alati vaigistatud epigeneetiliste mehhanismide poolt, kuid samal ajal DNA ahelas endas muutusi pole,» selgitas Uusküla.
Praegu on inimese genoomis teada umbes 70 sellist geeni ning suur osa neist on platsenta geenid.
Tähtis isa geen
Doktorant leidis seose korduva spontaanabordi esinemise ning ühe hCG-d kodeeriva geeni avaldumise epigeneetilise häire vahel ning kirjeldas seega ühte spontaanabordi tekke võimalikku põhjust. «Leidsin, et ühe olulise hCG hormooni kodeeriva geeni puhul avalduvad spontaanabordi patsientide platsentades ainult emalt päritud alleelid, samas normaalsetes platsentades avaldusid nii emalt kui ka isalt päritud alleelid. Lisaks oli teada, et ka hormooni tase nende emade veres oli oluliselt madalam, võrreldes normaalsete rasedustega.
Töö põhjal selgus, et uuritavate spontaanabordi patsientide platsentades oli isapoolse alleeli avaldumine epigeneetiliselt vaigistatud, mis näitas, et ema spontaanabordi tekkimisse panustab mingil määral ka isa. Kui isalt päritud geenialleel on vaigistatud, siis selle tulemusena langeb geeni koguprodukti hulk. Seetõttu ei saa enam moodustuda normaalseks raseduseks vajaminev hulk hCG hormooni, mis võibki viia raseduse katkemiseni.
“See on väga uudne ja huvitav aspekt, et on olemas isapoolne panus spontaanabordi tekkimisse” sõnas Uusküla. Kuigi praegu ei saa uurimistulemust veel patsientide diagnoosimisel kasutada, usub Uusküla, et igasugustest uutest teadmistest spontaanabordi uuringute vallas on palju abi. “Kuna tehnoloogia areneb tänapäeval väga kiiresti, siis ei ole võimalik ennustada, millised diagnostikavõimalused on kättesaadavad juba mõne aasta pärast,” on ta lootusrikas.
Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.
Foolhape e. B9 vitamiin ja rasedus
Foolhappe puudus võib põhjustada naistel rasestumis- ning raseduskomplikatsioone
Raseduse ajal on soovitatakse naisel tarvitada foolhapet, sest foolhappe defitsiidi tõttu võib esineda raseduskomplikatsioone ning tulevasel lapsel on näidatud suurema tõenäosusega suulaelõhe ja seljaajusonga esinemist. Samas võib foolhappepuudus võib olla üheks põhjuseks, miks naine ei jää rasedaks.
Äsja Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö ühe osana uuris Signe Altmäe foolhappe ainevahetuses osalevate geenivariantide mõju sellele, kas ja kui hästi õnnestub viljatul naisel kehavälisel viljastamisel rasestuda.
Raseduse ajal võib emal foolhappe, ehk vitamiini B-9 puudus kaasa tuua selle, et sünnib väärarenguga laps.
Altmäe uuring näitab, et foolhapet peaks tarvitama iga naine, kel lapsesaamine kavas ning sellega peaks alustama juba enne rasestumist.
Foolhapet leidub rohkem rohelistes köögiviljades, eeskätt petersellis, spinatis ja lehtsalatis, aga ka teraviljatoodetes, näiteks leivas. Kõige kiiremini saab foolhappepuudust leevendada pärmi söömisega.
Foolhape mängib organismis olulist rolli nukleiinhapete ja valkude sünteesis. Kui foolhapet on puudu, siis tõuseb omakorda aminohappe, homotsüsteiini tasemed. Viimane omakorda on seotud paljude terviseprobleemidega, eeskätt kõrgenenud südamehaiguste riskiga.
Rootsis Karolinska instituudi juures tehtud uuringus olid Altmäe uurimisrühmas naised, kel ei õnnestunud kuidagi rasestuda. Pealtnäha oli kõik korras, kuid ka kehaväline viljastumine ei olnud andnud soovitud tulemust.
Analüüs tõi välja selged geenivariandid, mis foolhappe ainevahetust mõjutades olid takistuseks naise rasestumisel. Piisavalt foolhapet manustades oleks võimalik nende geenivariantide negatiivsest efektist pääseda.
Novaator.TÜ teadusuudised
21.02.2010
Villu Päärt
Raseduse ajal on soovitatakse naisel tarvitada foolhapet, sest foolhappe defitsiidi tõttu võib esineda raseduskomplikatsioone ning tulevasel lapsel on näidatud suurema tõenäosusega suulaelõhe ja seljaajusonga esinemist. Samas võib foolhappepuudus võib olla üheks põhjuseks, miks naine ei jää rasedaks.
Äsja Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö ühe osana uuris Signe Altmäe foolhappe ainevahetuses osalevate geenivariantide mõju sellele, kas ja kui hästi õnnestub viljatul naisel kehavälisel viljastamisel rasestuda.
Raseduse ajal võib emal foolhappe, ehk vitamiini B-9 puudus kaasa tuua selle, et sünnib väärarenguga laps.
Altmäe uuring näitab, et foolhapet peaks tarvitama iga naine, kel lapsesaamine kavas ning sellega peaks alustama juba enne rasestumist.
Foolhapet leidub rohkem rohelistes köögiviljades, eeskätt petersellis, spinatis ja lehtsalatis, aga ka teraviljatoodetes, näiteks leivas. Kõige kiiremini saab foolhappepuudust leevendada pärmi söömisega.
Foolhape mängib organismis olulist rolli nukleiinhapete ja valkude sünteesis. Kui foolhapet on puudu, siis tõuseb omakorda aminohappe, homotsüsteiini tasemed. Viimane omakorda on seotud paljude terviseprobleemidega, eeskätt kõrgenenud südamehaiguste riskiga.
Rootsis Karolinska instituudi juures tehtud uuringus olid Altmäe uurimisrühmas naised, kel ei õnnestunud kuidagi rasestuda. Pealtnäha oli kõik korras, kuid ka kehaväline viljastumine ei olnud andnud soovitud tulemust.
Analüüs tõi välja selged geenivariandid, mis foolhappe ainevahetust mõjutades olid takistuseks naise rasestumisel. Piisavalt foolhapet manustades oleks võimalik nende geenivariantide negatiivsest efektist pääseda.
Novaator.TÜ teadusuudised
21.02.2010
Villu Päärt
Thursday, March 3, 2011
'Potato' Earth's deep secrets
It is a map the like of which you have probably never seen before.
Siit tuleb välja, et Joosep Tootsil oli jumala õigus teha lopergune maakera - nagu kartul:)
http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/3093927.stm
Teateid teadusemaailmast
Siit tuleb välja, et Joosep Tootsil oli jumala õigus teha lopergune maakera - nagu kartul:)
http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/3093927.stm
Teateid teadusemaailmast
MAA ON ÜMMARGUNE JA TEMA TUUM TAHKE
Et Maa on ümmargune, seda näitasid Pythagoras ja Aristoteles juba kahe ja poole aastatuhande eest. Kuid alles saja aasta eest hakkas geofüüsikutele paistma, et Maa tuum pole vedel, vaid tahke. Kuid tõestus oli napp ning põhines Maa võngete mõõtmisel pärast suuri maavärinaid. Nüüd tõestati tuuma tahkus seismiliste nihkelainete põhjal tuumas.
Nimelt läbivad helilained nii vedelikke kui tahkiseid. Ent nihkelained, mis kujutavad endast säherdusi külg külje kõrval tekkivaid võnkeid nagu nööri ühe otsa võngutamisel tekivad, võivad esineda vaid tahkistes. Nihkelained liiguvad aeglasemalt kui helilained. Nõnda siis juhul, kui Maa tuum on tahke, jõuavad lained Maa teisele poolele hiljem, kui vedela tuuma korral. California ülikooli teadlane Ainim Cao analüüsis oma kolleegidega viimase paarikümne aasta andmeid selle kohta, kuidas Vaikse ookeani maavärinate seismilised lained läbisid Maa ja leidsid, et käitumine on kooskõlas tahketuumse Maa hüpoteesiga.
Allikas: New Scientist
http://www.teadus.ee/index.php
Nimelt läbivad helilained nii vedelikke kui tahkiseid. Ent nihkelained, mis kujutavad endast säherdusi külg külje kõrval tekkivaid võnkeid nagu nööri ühe otsa võngutamisel tekivad, võivad esineda vaid tahkistes. Nihkelained liiguvad aeglasemalt kui helilained. Nõnda siis juhul, kui Maa tuum on tahke, jõuavad lained Maa teisele poolele hiljem, kui vedela tuuma korral. California ülikooli teadlane Ainim Cao analüüsis oma kolleegidega viimase paarikümne aasta andmeid selle kohta, kuidas Vaikse ookeani maavärinate seismilised lained läbisid Maa ja leidsid, et käitumine on kooskõlas tahketuumse Maa hüpoteesiga.
Allikas: New Scientist
http://www.teadus.ee/index.php
Subscribe to:
Posts (Atom)