Viimase paarikümne aastaga on inimene hakanud magama üha vähem, põeb enam suhkruhaigust ja südame-veresoonkonna tõbesid. Nüüd on selgunud, et lisaks psüühikale avaldab une kestus mõju ka füsioloogiale
Kui te jääte magama mõne pika loengu ajal või tukastate kontserdil, siis ei peaks te tundma häbi, vaid olema õnnelik. Me küll arvame, et elu toimib siis, kui oleme ärkvel. Ja et uni on midagi kõrvalist, vahel ka ebamugavat või isegi häbiväärset. Kuid unel on psühholoogilisest vaatekohast täita meie elus oluline roll. Ta kas korrastab aju une¬ajal mälu, tegeldes näiteks hiljuti õpitu püsivamatesse kihtidesse talletamisega või teeb midagi muud. Teadlased ei ole veel saanud kõigi une saladuste jälile. Mis on seda kurvem, et me siiski magame – või õigemini peaksime magama – maha umbes kolmandiku oma elust.
Unepuudus mitte ainult ei väsita meid. Unepuudusel on seos ka veresoonte seisundiga ning suhkruhaigusega. Möödunud aasta lõpul avaldati teadus ajakirjas Nature Genetics artikkel, kus tõestatakse, et vere suhkrusisaldus ja meie bioloogiline kell, mis juhib meid unemaale, on tihedalt omavahelises seoses. Siduvaks lüliks on valk, mis tunneb ära unehormooni melatoniini. Mida vähem inimene magab, seda vähem insuliini ta toodab, kuna melatoniin mõjub insuliini tootvatele kõhunäärme rakkudele. On tõestatud, et unepuuduse all kannatajad kalduvad ülekaalule ja nende immuunsüsteem ei ole nii tõhus.
Unetuse mõju
Suurenenud vere suhkrusisaldus ning II tüüpi diabeedi tekkimise suurenenud tõenäosus seostub ühe kindla mutatsiooniga kindlas geenis nimega MTNR1B. Londoni Imperial Colledge’i professor Philippe Froguel kinnitab, et unehäirete, ülekaalu ja depressiooni vahel on seos, ning mõlemad seostuvad ka suhkruhaigusega. Ja sama geen on osa signaalrajast, mis toodab bioloogilist kella juhtivat valku.
Nii et unetus mõjub otseselt mitte ainult meie psüühikale, vaid ka füsioloogiale. Kuid kas saab esimene mõjutada teist? Magamatuse all kannatanute reaktsioon ei ole nii kiire kui piisavalt maganutel ja nad kalduvad olema depressiivsemad.
Vaid üks lisatund magamist vähendab riski, et arteritesse ladestub kaltsiumi. Seda väidavad Chicago ülikooli meditsiinikeskuse teadlane Diane Lauderdale ja tema kolleegid. Nad uurisid 5 aasta jooksul kompuutertomograafia abil 495 inimest, sealhulgas kaltsiumi ladestumist arterites. Üle neljandikul neist, kes magasid ööpäevas alla 5 tunni, ladestus arteritesse suhteliselt palju kaltsiumi. Neist, kes magasid üle 7 tunni, oli selliste inimeste osakaal vaid 6%.
Teadlased oletavad, et kuna vererõhk une ajal madaldub, siis vähendab see ka arterite lubjastumise ohtu. Või on tegu hoopis stressihormooniga kortisool, mille kogus une ajal väheneb.
Rasvase toidu söömine ei põhjusta ainult ülekaalu, vaid mõjutab tsirkadiaanrütmi ehk meie sisemist bioloogilist kella. Seda tõestab Jeruusalemma Heebrea ülikooli teadlane Oren Froy töörühma uuring, mis avaldati 2008.aasta detsembris. Siiani on tsirkadiaanrütmi põhiliseks mõjutajaks peetud valgust. Kuid Froy ja tema kolleegid näitavad, et seda mõjutab ka toidulaud. Tsirkadiaanrütmi mõõdeti laborihiirte maksa signaaltee peal, mis reguleerib sisemist kella. Paastumine kiirendas selle rütmi, suure rasvasisaldusega toit aga aeglustas. Nii et rasv ei pruugi tõsta kehakaalu mitte otseselt, vaid lisaks veel bioloogilise kella rütmi muutmise kaudu, misläbi uni saab häiritud.
Linnud magavad nagu inimene
Tagatipuks on teadlased avastanud, et need loomaliigid, kes kauem magavad, kannatavad vähem parasiitide all ja neil on suurem immuunrakkude kontsentratsioon. Leipzigis asuva Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi teadlane Brian Preston ja tema kolleegid võrdlesid eri imetajaliikide une kestust, nende immuunsüsteemi parameetreid ja parasiite. Mida kauem loomad magasid, seda kaitstum oli organism parasiitide eest. Ärkveloleku ajal ei väsi mitte ainult lihased või aju, vaid ka immuunsüsteem.
Inimese unes eristatakse klassikaliselt 3 staadiumi.
Need on:
• aeglase lainega uni ehk SWS,
• vahepealne uni IS
• kiire silmaliigutuse uni REM.
Elektroentsefalograaf EEG näitab lisaks, et SWS-i ajal on aju elektrilises aktiivsuses teatud kindlad ajavahemikud, nn K-kompleksid.
Linnud ei pruugi une ajal olla üldse nii linnulikud, kui meie arvame neid olevat. Nii näiteks on linnuteadlaste lemmiksubjektil sebra-amadiinil avastatud mitmeid une laade, mida seni arvati olevat vaid imetajatel. Siiani arvati, et K-kompleksid on seotud käärulise uuema ajukoore ehk neokorteksiga, mis täidab ajus kõrgemaid funktsioone, nt teadlik mõtlemine ja keel.
Californias asuva Salki bioloogiateaduste instituudi teadlane Philip Low ja tema kolleegid jälgisid öösiti sebra-amadiinide silma- ja kehaliigutusi ning aju aktiivsust. Nad täheldasid, et kuigi lindudel puudub neokorteks, ilmutavad nad kõiki imetajate unekarakteristikuid, sealhulgas ka K-komplekse. See võib osutada, et uni, mis on iseloomulik inimesele ja teistele imetajatele, arenes välja enne imetajate ilmumist. Kui nüüd aga lindudel on midagi neokorteksi-laadset, siis võivad nad osata ka näiteks arvutada. Sellele viitavad näiteks vareslaste uuringud – need linnud on võimelised vähemat 5 piires arvutama ja hindama, mida teine liigikaaslane võib mõtelda või kuidas mingile olukorrale reageerida.
Kas siis linnud magavad samamoodi nagu imetajad? Kas nende uni konsolideerib mälu ja seostub õppimisega? On katseid, kus väidetavalt tehti kindlaks, et linnupojad oskasid pärast und laulda paremini kui enne magamajäämist.
Kuid lindude ja inimese unel on ka erinevusi. Nii näiteks vahelduvad inimese une SWS-i ja REM-i tsüklid keskmiselt iga 1,5 tunni järel. Lindudel on see periood vaid 10–15 minutit.
Kuid mis on põhjus, mis tagajärg?
Kas liigne kaal põhjustab halva une või on kõigepealt halb uni ja siis ülekaal?
Täieliku unetuse ehk fataalse perekondliku insomnia all kannatab teadaolevalt vaid sadakond inimest maamunal. Seda haigust põhjustab haruldane geeniviga, mis esineb suhteliselt sageli näiteks baskidel ning mis tekkis umbes 2000 aasta eest. Kui see vigane geen avaldub, siis inimene ei saa üldse magada ja sureb mõne kuuga.
Unemeditsiin (sleep medicine) on Eestis veel nii patsientide kui paraku ka arstide seas vähetuntud, alatähtsustatud ja unehäired ning uneaegsed hingamishäired (norskamine, hingamispausid) aladiagnoositud.
Uni on aga kogu organismi jaoks "akude laadimise" aeg, kus sügava une faasides taastatakse füüsist ja unenägudega uni on väga oluline vaimse tervise jaoks (päeval kogutud info sorteerimine, talletamine pikajalisse mällu jms).
Norskamine ei ole sugugi süütud kaasinimeste und segavad detsibellid, vaid väga tõsine uneaegne hingamishäire, põhjustades organismis igaöist k r o o n i l i s t h a p n i k u d e f i t s i i t i.
Ajapikku kurnatakse välja keha kompensatoorsed mehhanismid ja hakkavad arenema kõrgvererõhutõbi, rasvumine, diabeet, südamerütmihäired, südame- ja ajuinfarkt.
Hea tervise aluseks on hea uni.
Kõik, mida me une arvelt teeme, on nagu pangalaenu võtmine, mis tuleb hiljem intressidega tagasi maksta. Mida varem seda endale teadvustame ja abi otsime, seda tõhusamalt on võimalik aidata ja nii terviseriske vältida.
www.unekliinik.ee
Tiit Kändler 22.01.2009
No comments:
Post a Comment