Selleks ajaks, kui oja Metsa servale jõudis, oli ta üsna suureks kasvanud - peaaegu päris jõeks kohe, ja et ta juba nii suur oli, siis ei tormanud ta ka enam ega karelnud nii nagu nooremas eas, vaid voolas palju rahulikumalt oma kallaste vahel. Sest nüüd ta teadis, kuhu läheb, ja arutas endamisi: "Aega küllalt. Eks ma ükskord ikka pärale jõua". Kõik väiksemad nired ja ojakesed seevastu muudkui aga sibasid mööda Metsa ringi- ikka sinna ja tänna, ikka ruttu ja õhinal, sest neil oli ju nii palju otsida ja leida, enne kui ükskord juba hilja oleks olnud.
No comments:
Post a Comment