Kasside salaelust

Kass jäljendab peremeest või perenaist

Kasse peetakse üksiklasteks, kuid nad armastavad suhelda. Kui teisi kasse pole saadaval, otsivad hiirekuningad meelsasti inimese seltsi. Tegelikult võtavad kassid ka omanikest eeskuju. Kodukassi aktiivsuse ja ööpäevase rütmi määravadki inimesed, näitasid Itaalia Messina ülikooli teadlaste uuringud. Omanikud mõjutavad ka kasside toitumist. See selgitab, miks on ülekaalulistel inimestel tihti tüsedad kassid.

Jägiti kahte rühma kodukasse. Kõikide loomade eest hoolitseti hästi. Nende omanikud olid päeval tööl ja tulid õhtuks koju tagasi.

Esimese rühma kassid elasid korteris või väikeses majas. Selle rühma kassid jäljendasid omanike elustiili. Nende une, söömise ja aktiivsuse rütmid sarnanesid väga inimestele.

Teise grupi loomade elutsesid suurtes majades, mille juures oli aed. Nad said rohkem liikuda ja neid hoiti ka öösel väljas. Õueeluviisiga kasside eluviis muutus öisemaks ning sarnasemaks nende metsikutele sugulastele.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Veterinary Behaviour.

Kasside ja kassiomanike suhted sarnanevad paljuski laste ja vanemate suhetele

Ajakirjas Behavioural Processes ilmunud uurimus on esimene põhjalik teaduslik käsitlus kassi ja inimese emotsionaalsetest suhetest.

Varaste põlluharijate vajadus kodukiskja abil närilisi toiduvarudest  eemale peletada on praeguseks asendunud puhtalt emotsionaalse sidemega.

Viini ülikooli teadlaste poolt läbi viidud uurimus näitab, et kassidki võtavad inimest kaaslasena, ning seda mitte ainult toiduvajadusest. Erilised suhted on hiirekuningatel ja - kuningannadel naistega.

Konrad Lorenzi uurimisjaama ning Viini ülikooli teadlased filmisid pikema aja jooksul 41 kassi ning nende omanikke. Filmitud materjali analüüsiti põhjalikult, kirjeldati kassi ja omaniku käitumist ning hinnati ka eksperimendis osalenud inimeste ja kasside iseloomuomadusi. Kasside temperamendi hindamiseks kasutasid psühholoogid pehmet mänguöökulli, mille kiisud oma toanurgast ootamatult avastasid.

Kasside ja omanike käitumise analüüsimisel selgus, et nad mõjutavad üksteist ning suudavad ka teise poole käitumist kontrollida. Kõige paremini oli seda näha suhtlemisaltide naiste puhul, kellel oli noor müramishimuline kass. Sel juhul piisas kontakti saavutamiseks vaid kassi-poolsest vaevuaimatavast märgist, näiteks sabasirutusest.

Kuigi ka meeste hulgas on hulgaliselt andunud kassiomanikke, näitab uurimus, et naiste ning nende kasside suhe on sügavam. Kassi sugu ei tundu olulist rolli mängivat. “Kassid  otsivad naisterahvastega rohkem kontakti, näiteks ronivad neile sülle,” tõi uurimuse üks autoritest  Manuela Wedl näite.

Lisaks tundub, et kassid mäletavad lahket suhtumist nendesse ja vastavad meelsasti samaga. Kui kassiomanik täidab oma karvase sõbra suhtlussoovi, siis võib ta lemmikult sama oodata. Kassid on sellistes olukordades eelisseisundis, kuna nende omanikel on enamasti suurem himu sotsiaalse kontakti järele.

Kuigi mõned inimahvid võivad teiste loomaliikidega suhelda, on siira ja sügava liikidevahelise sõprussuhte teke võimalik vaid Homo sapiensi puhul. Kassi ja inimese puhul on täidetud kõik tõelise sõpruse eeldused. “Kassi ja inimese suhtluses on palju komponente - vastastikune külgetõmme, isiksuste sobivus, suhtlemise hõlpsus, mäng, kiindumus, sotsiaalne tugi,” loetles uurimisrühma liige Dorothy Gracey. “Kass ja tema omanik arendavad vastastikku välja terve kompleksi käitumismustreid, mis näitab, et nad saavad üksteisest väga hästi aru.”

Kasside ja nende omanike vahelisi suhteid võib uurimuse põhjal pidada väga sarnasteks vanemate ja laste omadele. Seetõttu muutuvad kassid mõnele inimesele lapse aseaineks. Paljudel juhtudel peab pere kassi toidusedeli ja päevaplaaniga arvestama samavõrra kui lihase  lapse puhul. “Toit on kiindumuse märk. Kassid ja imikud on inimese jaoks mõneti sarnased, kuna nad ei suuda verbaalselt suhelda ja sõltuvad toitmisest,“ ütles uurimuse üks autoritest, Jon Day.

Miks kassid toiduga pirtsutavad?

Esmapilgul tundub kodukassi elu olevat lihtne – söö vaid seda, mida peremees kaussi paneb. Tegelikult on kassid on väga valivad ning jälgivad toitainete sisaldust nii konservides kui kuivtoidus, näitasid Inglise ja Austraalia uurijad.

Walthami loomade toitumise uurimiskeskuse teadlased söötsid kasse nii kuivtoidu kui konservidega.

Hoolimata sellest, milliseid toite ja missuguses järjekorras loomadele pakuti, suutsid nad iga toidukorraga saada sarnase koguse valke, rasvu ja süsivesikuid.

Toitainete hulgad olid kooskõlas sama uurimisrühma varasemate tulemustega.

Möödunud aastal avaldasid uurijad ajakirjas Journal of Experimental Biology põhjaliku artikli kasside toitumise kohta. Selle põhjal katavad kassid oma päevasest energiavajadusest 52 % valkudega ning 36 % rasvadega. Süsivesikud moodustavad koduste lemmikute toidust 12 %.

Sarnased toitainete vahekorrad kehtisid ka metsikute kasside kohta. Kodukassid järgivad üsna täpselt oma esivanemate ning metsikute kaaslaste toidusedelit.

Uutes katsetes panid teadlased tähele, et kassid hoidusid süsivesikurikkast kuivtoidust. Uurimuse autori Adrian Hewson-Hughesi sõnul on süsivesikute rohkus kasside toidus väga uus nähtus. Evolutsiooniliselt on kaslased kohastunud tarbima peamiselt valke ja rasvu. Vajalikku tasakaalu hoiavad kodukassid valikulise söömisega. Seega tasub oma lemmikule pakkuda erinevat sööki.

See aitab neil vajalikud toitained kätte saada ning rahuldab erinevate toitude mekkimise kirge.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Comparative Physiology B.

Infot vahendas Novaator

Kuhu teie kass läheb, kui te ta õue lasete? Mida hulkuvad kassid päevad läbi teevad? Kas tänavakassid uitavad koos ringi?

Neile ja teistelegi küsimustele leiab vastused ajakirjas Journal of Wildlife Management avaldatud USA Illinoisi ülikooli teadlaste uuringust. Selle käigus jälgiti kahe aasta jooksul raadiosaatjaga kaelarihma abil 42 vabalt hulkuva kassi liikumisi.

Kokku hulkusid jälgimisel olnud kassid ringi 25 km2 suurusel alal, mis hõlmas kahte linna ja lähiümbrusi.

Selgus, et kodutute kasside territooriumid on märkimisväärselt suured. Ühe segaverelise metsiku isase kassi koduterritooriumi suuruseks oli üle 5 ruutkilomeetri ning see hõlmas endas nii linna- kui maapiirkondi, aga ka metsa ja preeriat.

Uuringut juhtinud teadlase Jeff Horni sõnul ei saanud see konkreetne kass temale teadaolevalt inimestelt toitu, kuid vaatamata sellele õnnestus tal koiottide ja rebaste seas ellu jääda. Ta ületas kõiki oma territooriumile jäävaid tänavaid ning  navigeeris parkimisplatsidel ja valgusfooridega reguleeritud ristmikel. Teadlased leidsid ta isegi  pesapalli mängu ajal väljaku alt varjumast.

Lemmikloomadest vabakäigu kassid kaldusid samas jääma kodust vähem kui 10 000 m2 raadiusesse.

Teine erinevus võrreldes kodutute kassidega seisnes selles, et kodukassid olid jõulistest tegevustest, nagu jooksmine või jälitamine, kaasa haaratud  ainult 3 % ajast, kodutud kassid seevastu 14 %, sest nad pidid rohkem toitu jahtima, et kõht täis saada.

Uuringu kaasautori Nohra Mateus-Pinilla sõnul hoidus enamus kassidest hoonetest 300 m raadiusesse. Isegi metsikud kassid püsisid alati hoonete läheduses, mis tema sõnul näitab seda, et ka nemad sõltuvad teatud määral inimestest.

Mis puutub koos ringi uitamisse, siis tänavakassidel pole see kombeks.

Teadlased jälgisid näiteks, kuidas üks metsik kass ajas pidevalt teist metsikut kassi lehmalaudast välja. Teine kodutu kass jällegi ootas igal hommikul, millal kodukass välja ilmub, et see siis oma koduaiast minema ajada.

Uuringu kaasautor Richard Warner on varasemas uuringus mitme aasta jooksul jälginud paarikümmend vabalt hulkuvat kassi ning leidnud, et peamised kasside surmapõhjused on teised kassid või haigused.