Täna on hingedepäev - surnute mälestamise püha

Katoliiklikus kirikukalendris kehtestati 1006. aaastal 2. november hingedepäeva ehk usklike surnute mälestuspäevana. Eestlastel jääb hingedepäev hingedeaja sisse.

Hingedepäeva on nimetatud juba 14. sajandi allikates, kuid selle tähistamine (nagu ka 1. november ehk pühakutepäev) on jäänud omauskumustele tugineva hingedeaja varju. 1990. aastatel levis tava süüdata hingedepäeval koduakendel ja kalmistul sugulaste haudadel lahkunute mälestuseks küünlad.

Hingedeaeg on olnud sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud mürategemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad (nagu tänagi:)
http://www.kylauudis.ee

Lisan kadripäevajärgselt:
Viimasel ajal on kadrid ja mardid omavahel üsna sassi läinud, päevadest kõnelemata... Kõik jooksevad läbisegi, no põhiliselt ikka lapsed ning osa neist hakkas sellega ikka hulk päev varem pihta:)
Sain rahvakalendrit uurides teada, et kadripäev oli seotud karjaõnne küsimise ja hingede taassaabumisega. Kadrisandid riietusid seepärast heledasse. Ülo Tedre arvates oli algselt tegemist koguni tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka. Mu vanaema rääkis, et kadrit jooksevad ainult tüdrukud, mitte poisid. No vähemast peavad kõik olema heledas riides, naiseks maskeeritud, põsed ja suu punaseks värvitud.

Mardisantideks aga käisid hoopis noored mehed ja see oli viljakuse saamiseks, samuti nn. meheseisusse astumise initsiatsiooniks. Ühtlasi tuli sel päeval mõistatada. Mardipäevaks tulid hinged koju, see päev lõpetas hingedeaja.
Marti jooksid jällegi ainult noormehed või hilisemal ajal ka meheks riietunud tüdrukud. Nägu määriti tahmaga ja riided olid tumedad. Sellisena olla asi toiminud veel eelmise sajandi alguses.
Tore ja lõbus riitus igatahes. Sellest asjast midagi teadmata mäletan, et meiegi käisime keskkooliaastatel marti jooksmas.