Põhjamaade välke loendab 30 detektoriga NORDLIS (NORDic Lightning Information System) võrgustik, mis paikneb Soomes, Rootsis ja Norras. Alates 2004. aasta lõpust töötab Tõraveres NORDLIS võrgustiku kõige kagupoolsem detektor. Baltimaadest ongi äikesedetektorite andmestikuga siiani kaetud vaid Eesti ning ühtki varasemat välgu-uuringut ei ole avaldatud.
Võrgustiku tööpõhimõte on lihtne. Kui NORDLIS-i tööpiirkonnas sähvatab pilv-maa-välk, registreerivad selle ümbruskonna detektorid, mida enamasti on vähemalt kolm. Iga detektor võtab vastu pikse tekitatud raadiolained ja kontrollib neid varem paika pandud kriteeriumide alusel.
Kui kontroll näitab, et tõenäoliselt on tegu välgust tingitud raadiolainetega, määratakse signaali täpne kellaaeg, suund ja tugevus. Igal detektoril on teistega sünkroniseeritud kell. Välgulöögi aeg määratakse mikrosekundi täpsusega. Magnetantennid aitavad detektoritel suunda kindlaks teha.
Andmed saadetakse kohe keskjaama, mis paikneb Soomes, kus saadud infot kogutakse ja analüüsitakse. Kui mitme detektori andmestikus leitakse piisavalt üheaegne vaatlus, peetakse seda välgulöögiks. Edasi arvutatakse eri detektorite suunamäärangute lõikumise põhjal 1-2 km täpsusega löögi asukoht. Detektorid on kaasa toonud uut tüüpi äikeseklimatoloogia. Klassikalise äikesepäevade arvu asemel on nüüd põhinäitajaks aasta keskmine välkude arv pinnaühiku kohta. Enamasti loetakse pilv-maa-välgud kokku ruutkilomeetri kaupa. Põhjapoolsetel aladel, kus äikest harvemini, ka saja ruutkilomeetri kaupa.
Kõrgustikel müristab rohkem
Eestis pandi NORDLIS-võrgustiku andmeil aastail 2005–2008 kirja 156 806 välgulööki. Osa neist olid pilvesisesed, pilv-maa-lööke oli 137 018.
Eesti sisemaal tuleb kõige äikeserikkam piirkond esile Pärnu- ja Viljandimaa piiril Aesoo, Leetva ja Toonoja vahel, keskmiselt 80 lööki ruutkilomeetri kohta aastas. Ka mujal Sakala kõrgustikust läänes lööb välku võrdlemisi palju. Samuti tuleb esile Otepää kõrgustik Valgamaa kirdeosas.
Haanja kõrgustiku läänenõlval lööb rohkem välku kui idaosas. Teatav äikesemaksimum on vaadeldav ka Pandivere kõrgustikust loodes, läänes ja edelas, samuti Jõhvi kõrgustiku piirkonnas.
Asjaolu, et pikserohked piirkonnad paiknevad valdavalt kõrgematest piirkondadest läänes, peegeldab Eesti alal valdavat läänevoolu. Kõrgustike ületamiseks on läänevool sunnitud tõusma. See soodustab konvektsioonivoolude, rünksajupilvede ja äikese arengut.
Üksikute aastate kaupa erineb nii välkude üldhulk kui ka ruumiline jaotus märgatavalt. Näiteks lõi aastal 2007 välku poole rohkem kui ülejäänud kolmel. Välgulöökide jaotus kuude kaupa on ebaühtlane. Ligi 98 protsenti kõigist aastail registreeritud pilv-maa-löökidest leidis aset aprillist oktoobrini ja 94 protsenti maist septembrini. Samas langeb Eestis ligi 35 protsenti kõigist löökidest augustisse ning 28 protsenti maisse.
Kõige äikeselisem päev Eestis selle nelja aasta jooksul oli 28. mai 2007 – koguni 6500 pilv-maa-lööki. Väga pikserohke oli ka 1. oktoober 2006, mis ligi 5500 välguga oli ühtlasi aasta kõige äikeselisem päev. Nii suur välkude arvukus ei näita mitte ainult äikese intensiivsust, vaid ka laia levikut. Seetõttu on peaaegu kõik sellised juhtumid seostatavad võimsate frontidega Eesti kohal.
Sven-Erik Enno artikli põhjal: http://www.novaator.ee
S-E. Enno on geograaf, Eesti äikesevaatlejate võrgu koordineerija. Novaatori artikkel on on kirjutatud Taru Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursi tarbeks, mida aitas rahastada Haridus- ja teadusministeerium.
No comments:
Post a Comment